Kindlasti oled kuulnud väljendit “vereteemandid” (inglise keeles blood diamonds või conflict diamonds). Paljud küsivad: kas need on päriselt “verised” või punast värvi teemandid?
Ei. Vereteemante ei kutsuta nii värvi pärast. Enamasti on need välimuselt täiesti tavalised teemandid. Nimi tuleb sellest, et osa teemantide kaevandamisest ja kaubandusest on ajalooliselt (ja mõnes kohas ka tänapäeval) olnud seotud relvastatud konfliktide rahastamise ning ränkade inimõiguste rikkumistega.
Selle artikli eesmärk ei ole kedagi süüdistada ega olemasolevat ehet ära rikkuda. Vastupidi: mida rohkem me teemast teame, seda paremaid valikuid saame teha.
Kiire kokkuvõte
Vereteemant tähendab üldjuhul teemante, mille müük on seotud konfliktide rahastamisega.
Kimberley protsess (KP/KPCS) loodi selle probleemi vähendamiseks, kuid selle definitsioon on kitsas ja ei kata kõiki inimõiguste teemasid.
Kui tahad eetilisemat valikut: küsi dokumente, eelista läbipaistvat tarneahelat ning kaalu ka laboris kasvatatud teemante või muid alternatiive.
Mis on “vereteemandid” ja miks see teema üldse tekkis?
Vereteemantide (või konfliktiteemantide) mõiste hakkas laiemalt levima seoses sellega, et teemante on kasutatud relvastatud konfliktide rahastamiseks — teemandid on väikesed, väärtuslikud ja neid on lihtne transportida.
Ajalooliselt on teema olnud eriti nähtav teatud piirkondades, kus relvastatud grupid või korruptiivsed võrgustikud on kasutanud kaevandatud kive raha teenimiseks ja relvastuse ostmiseks.
Oluline nüanss: tänapäeval ei ole küsimus ainult kas kivi rahastas mässulisi, vaid tihti laiemalt tarneahela läbipaistvuses, töötingimustes ja inimõigustes. Just see laiem pilt on põhjus, miks osa organisatsioone peab olemasolevaid mehhanisme ebapiisavaks.
Kimberley protsess: mis see on ja mida see päriselt katab?
Üks tuntumaid süsteeme vereteemantide vastu on Kimberley Process Certification Scheme (KPCS), mis käivitati 2003. aastal. Selle eesmärk on piirata konfliktiteemantide liikumist rahvusvahelises kaubanduses.
Siin on oluline detail: KP definitsioon “konfliktiteemantidest” on seotud eelkõige toorete (rough) teemantidega, mida kasutavad mässulised (või nende liitlased) konfliktide rahastamiseks, eesmärgiga õõnestada valitsusi.
Miks sellest üksi alati ei piisa?
KP/KPCS-i on kritiseeritud, sest:
definitsioon on kitsas (ei kata kõiki inimõiguste rikkumisi, eriti kui kuritegevus ei mahu mässulised vs valitsus raamistikku)
süsteem toetub suuresti riikide sisekontrollile ja praktikas võivad esineda lüngad
See ei tähenda, et KP oleks mõttetu — pigem tähendab see, et KP ei ole ainus asi, millele eetilise valiku puhul toetuda.
Kuidas vereteemante (ja üldiselt ebaeetilist tarneahelat) paremini vältida?
Reaalsus on see, et 100% garantiid on keeruline lubada, kui tarneahel on pikk ja kivi on mitu korda omanikku/riiki vahetanud. Aga on täiesti olemas valikud, mis teevad riski väiksemaks ja läbipaistvuse suuremaks.
1) Küsi dokumente ja päritolu infot
teemandi sertifikaat + number
müüja selgitus, kust kanalist kivi tuleb
kui räägitakse “konfliktivabast”, küsi mida see nende puhul tähendab (KP? muu standard?)
2) Eelista ettevõtteid, kellel on laiemad vastutustundlikkuse standardid
Näiteks Responsible Jewellery Council (RJC) Code of Practices on suunatud vastutustundlike praktikate parandamisele kogu ehte tarneahelas (sh inimõigused ja keskkond) ning RJC liikmete jaoks on COP sertifitseerimine seotud auditeerimisloogikaga.
3) Kaalu laboris kasvatatud teemanti
Laboris kasvatatud teemant:
väldib kaevandamisega seotud konfliktiriske
on samuti päris teemant
on sageli soodsam (sama eelarve juures saad parema kvaliteedi ja/või suurema kivi)
Kui sinu eesmärk on maksimaalne läbipaistvus + väärtus eelarve eest, on võib olla hea valik.
4) Alternatiivid: vintage/taaskasutus ja moissaniit
Vintage/taaskasutatud (juba ringluses olnud) kivid ja ehted võivad olla eetiliselt lihtsam valik, sest sa ei toeta uut kaevandamist.
Moissaniit on populaarne alternatiiv ja sageli väga hea hinna-kvaliteedi suhe.
Kui sul juba on naturaalne teemant, kas peaks muretsema?
Ei tasu ennast süüdi tunda. Paljud inimesed said oma sõrmuse kingituseks, päranduseks või ostsid ajal, mil nad sellest teemast ei teadnud. Kõige mõistlikum ja austavam suhtumine on:
väärtusta oma ehet ja kanna seda
hoolda seda hästi ja lase kinnitusi aegajalt üle kontrollida
kui tulevikus kunagi valid uue kivi/ehe, siis valid juba teadlikumalt
Soovitus filmiks (kui tahad teemale emotsionaalsemat konteksti)
Teemaga haakub mängufilm “Blood Diamond” (2006)
Kokkuvõte
“Vereteemandid” ei ole punased teemandid — need on kivid, mille tarneahel võib olla seotud konfliktide ja ränkade eetiliste probleemidega. Kimberley protsess aitas teemat ajalooliselt ohjata, kuid selle raam on kitsas ja tänapäeval räägitakse üha rohkem laiemast vastutustundlikkusest ja läbipaistvusest.
Kui tahad teha teadlikku valikut:
küsi dokumente
eelista läbipaistvat tarneahelat ja tugevaid standardeid
kaalu laboris kasvatatud teemanti või alternatiive